Saskia "uued silmad"
Foto Andrek Assor
Olen nägemisega hädas olnud juba väga varajasest noorusest, mil tuli koolipingis kissitades tahvlilt pluss- ja miinusmärke eristada või treeningul võimlemissaalis loota, et seekord maandub kurikas ilusti kätte, hoolimata sellest, et päris täpselt ei näinud, mis suunas ta minu poole kukkumas on. Kui igalpool mujal sai prillidega hakkama, siis sporditegevuses ei olnud prillide kandmine minu jaoks variant.
Elu läks märgatavalt mugavamaks kui lõpuks jõudis vanus sinnamaale, et sai kasutusse võtta kontaktläätsed. Algselt vaid treeningutel ja võistlustel kontaktläätsede kandmine muutus märkamatult igapäevaseks – hommikul silma, enne magamaminekut silmast välja. Paljud isegi ei teadnud, et tegelikult prillikandja olen. Siiski on aga ka „elupäästvatel” kontaktläätsedel omad varjuküljed. Lisaks tihti esinevatele kuivadele ja kraapivatele silmadele, tuli ette ka olukordi, kus näiteks lääts silmas purunes ja ei jäänud muud üle kui teha treening lõpuni ühe läätsega. Väljasõitudele asjade pakkimine algas alati tavavarustuse komplekteerimisega: prillid, prillitoos, läätsed, varuläätsed, läätsevedelik, läätsekonteiner.
Vastuseid küsimusele „Miks laseroperatsioon?” on lõputult ja minu jaoks ei olnud küsimus, kas teha, vaid millal teha. Samuti ei pidanud ma pikalt mõtlema, kuhu laseroperatsioonile minna, sest Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna tantsutüdrukute pikaaegne koostööpartner oli omast käest võtta.
Operatsioon
Operatsioonipäeval sisenesin ReFocus silmahoolduskeskusesse tantsusammul, hirmu mul polnud, pigem suur elevus ja põnevus. ReFocuse meeskonna vastuvõtt oli üks soojemaid, mida kogenud olen. Alustades rõõmsast tervitusest, põhjalikest operatsiooni selgitustest kuni opijärgselt teki peale asetamiseni puhkeruumis.
Operatsioonitoas viibisin kokku ligikaudu 15 minutit, mille jooksul teostati mulle Smile laserlõikus. Tuleb tunnistada, et silmale lähenev aparatuur tundus algselt hirmus ja ebamugav, kuid terve operatsiooniaja julgustav ja toetav doktor Teesalu aitas püsida rahulikuna.
Smile laseroperatsiooni puhul lubati mulle väga kiiret taastumist. Kõige kriitilisemaks osutusid opijärgselt esimesed 2 tundi, mil silmad ei talunud valgust, silmatilkade panemine oli valulik ja ebamugav ning kõige parem oli lihtsalt silmad kinni pikutada. Selleks puhuks andis aga oma panuse Hilton Tallinn Park Hotel, mistõttu polnud mul midagi voodis lebamise vastu. Peale kahe tunni möödumist läks aga olukord iga tunniga aina mõnusamaks ning päeva lõpuks sain juba õhtusöögilauas operatsioonist teistele muljetada. Eriti meeleolukaks kujunes esimesel õhtul magama heites hetk, kui haarasin harjumusest kahe käega näost, et prillid peast ära võtta. Samuti hetk järgmisel hommikul hotellis ärgates, kui avasin silmad ja nägin koheselt KÕIKE! Seda rõõmu oskavad vist hinnata vaid endised prillikandjad!
Järgmisel hommikul suundusin järelkontrolli, kust sain info, et kõik paistab olevat väga heas korras ja isegi oodatust paremini taastunud. Operatsioonijärgsel päeval oli veidi raskendatud lähedale vaatamine ning esines ka mõningane silmade kuivus ja kraapimise tunne, kuid olles aastaid olnud läätsekandja, ei olnud see midagi uut ega ületamatut.
Operatsioonijärgne aeg
Edasisel perioodil vahetus kogu mu prilli- ja läätsemajandus vaid silmatilkade vastu, mille tilgutamise sagedus ajaga aina vähenes. Esialgu oli märgatav mõningane tundlikkus ereda valguse vastu, samuti ei talunud silmad vilkuvat valgust. Nüüdseks, kui operatsioonist on möödas 2 kuud, kasutan ma jätkuvalt silmatilku, kuid teen seda vastavalt vajadusele 2-3 korda päevas, ekraaniga töötades tihedamalt.
Mu hommikutest on kadunud läätsede silmapanek, sõpradelt saan tihti ülesandeid lugeda nende eest kaugel asuvaid tekste, kadunud on uduste prilliklaaside probleemid ning naeratus tuleb näole iga kord, kui mõtlen, et need on mu oma silmad, mis nüüd nii hästi näevad!
Aitäh, ReFocus!