Helena silmade lugu
Olen olnud prillikandja alates 2001. aastast, mil järk-järgult hakkas kaugele nägemine kehvemaks muutuma. Minu silmade miinus ei olnud teab mis suur, operatsioonieelselt -1,25, aga elukvaliteeti segas see tuntavalt. Iga prillikandja teab, et prillide kandmisega kaasneb 100 erinevat häda – küll on need kadunud, mustad, ilmastikust tingitult märjad või udused või siis taaskord nii laiaks veninud, et kukuvad lihtsalt eest ära. Seega palun, ma ei soovi rohkem enam kuulata kellegi komplimente teemal, et „oi nii kahju, et sa operatsioonil käisid, sest et prillid sobisid sulle imehästi“, või et „pane nüüd prillidele 0-klaasid, et vahest ikka tekib isu uuesti prille kanda“. Ega ikka ei teki küll!
Kontaktläätsede kandmisega ilmnesid jälle teised mured, sest need kuivatasid tohutult silmi või siis tekitasid ebamugavat liivatera tunnet silmas ja üle poole päeva korraga neid justkui väga kanda ei kannatanud. Samas sportides ei saanud ka päris nendeta, sest kui ikka tennises ei näe pallile pihta lüüa või kuhu see lendab, siis kaob motivatsioon ära. Tulenevalt eelpool kirjeldatud ebamugavustest, siis tihtipeale ma ei kasutanud kumbagi nägemise abivahendit, mis aga viis selleni, et ma pidevalt kõndisin tuttavatest inimestest teretamata mööda või ei näinud lugeda nende näol olevaid emotsioone, samuti pidin loengutes ja koosolekutel sättima end alati istuma esimesse ritta, et slaididel näidatavast infot mitte ilma jääda.
Minu sõpruskonnas oli mitmeid rahulolevaid silmaoperatsiooni läbinud inimesi. Nende lood olid väga sütitavad, kuid mõte lasta kedagi laseriga oma silmade kallale, tundus vägagi kõhedust tekitav. Kuni ühel heal päeval mõned aastad tagasi sattusin messil „Ilu Sõnum“ ReFocus Silmakeskuse stendi, kus pakuti mulle lahkesti, et teevad kohe messil esmased silmauuringud ära. Selle käigus selgus, et minu lühinägevus polnud viimase aastaga progresseerunud, ehk siis põhimõtteliselt olin ma soovi korral sobiv patsient silmaoperatsiooniks. Kuna ma polnud aasta aega silmakontrollis käinud, siis soovitati mul tulla kliinikusse, kus saaks läbi viia juba põhjalikumad uuringud.
Kliinikusse uuringutele minnes selgus, et ma polegi varem ühelgi põhjalikul silmauuringul käinud. Varasem silmakontrolli kogemus piirdus prillipoe tasemel silmaarsti visiidiga, mis üldjuhul tähendab seda, et vastuvõtt viiakse läbi kuskil väikeses ja pimedas tagaruumis. ReFocuse erakordselt hea kliendikogemus saab alguse juba vastuvõtualas, sest kliiniku ilusatesse valgusküllastesse ruumidesse sisenedes võetakse sind soojalt vastu ning tunned end väga oodatuna. Hetkeks, mil oled vabanenud üleriietest, on optometrist sind juba kabineti uksel heatujuliselt ootamas.
Ja kliinikus läbiviidavatest uuringutest võiks omaette raamatu kirjutada. Ma isegi ei mäleta enam mitme aparaadiga minu silmi uuriti, aga usun, et vähemalt 5 erinevaga. Peale põhjalike uuringute läbimist toimus kohtumine arstiga, kes uuringu tulemused kenasti lahti rääkis ning selgitas, milline oleks parim silmalõikus personaalselt mulle. Arst pakkus välja Femto 40+ lõikuse, mis võimaldab üheaegselt lahendada 2 probleemi. Esiteks vabaneksin ma prillidest, mida ma vajasin kaugele nägemiseks ja teiseks lükkaks edasi vajaduse pluss-funktsiooniga prillide järele, mis mõne aasta möödudes võiks tekkida. Kõik minu hirmud ja kahtlused said hajutatud ning panime operatsiooniaja kirja :)
Operatsioonile eelneval perioodil saadeti mulle e-postiga vajalikud infomaterjalid, et oleks aega kodus rahulikult süveneda kõigesse, mis mind ees ootab. Lisaküsimustele sain kliinikust jooksvalt kõik vastused.
Operatsioonipäeval käisin veel töölgi. Pärastlõunasel ajal pöördusin kliinikusse. Taaskord oli vastuvõtt kliinikus 5* vääriline. Tasumine toimus enne protseduuri, sest nagu hiljem selgus ja tegelikult ka infomaterjalides kirjas oli, siis peale protseduuri ei ole silmanägemine koheselt teab mis selge ja vaevalt oleksin suutnud õige PIN-koodi makseterminali sisestada. Aga päris ausalt mulle ei meenu, et oleksin varem sellise rõõmuga mõnda arvet tasunud, kui nüüd operatsiooni eest makstes. Elevus eesootava elukvaliteedi tõusu ees oli suur.
Enne operatsiooni vaadati silmad veelkord üle ja selgitati põhjalikult mis mind ees ootab ja kuidas operatsioon täpselt toimub. Minule, kellele lapsena piisas minestamiseks ainuüksi mõttest, et ees ootab arsti juurde minek, tundus eesootava protseduuri kirjeldus üsna kõhedustekitav. Ja seda vaatamata asjaolule, et arst seda nii kenasti rahuliku häälega ja naeratavana kirjeldas. Aga mis seal ikka, mõtlesin ma. Naine, kes on vähemalt korra elus lapse sünnitanud, peaks ilmselgelt selliste protseduuride talumisega ju ometi kuidagi toime tulema. Eriti arvestades asjaolu, et operatsioonisaalis tuleb viibida maksimaalselt umbes 15 min ja lõikus toimub sekunditega ning ise ei pea muud tegema kui rahulikult pikutama.
Peagi suunati mind operatsioonisaali ooteruumi ja anti vajalikud katteriided. Ooteruumis viibimise ajal (u 10 min) käidi mul korduvalt nö „kätt hoidmas“ ja vestlemas ning uuriti kuidas ma end tunnen ja kas on mul tekkinud täiendavaid selgitamist vajavaid küsimusi.
Seejärel suundusin operatsioonisaali, kus mulle näidati, et lõikus tehakse 2 erineva laseraparaadi all. Arsti soovitas keskenduda rahulik olemisele ja hingamisele. Viskas veel nalja, et ilmselt pool minutit hinge kinni hoides just ära ka ei sure, aga endal lihtsam operatsiooni taluda kui püüad lõdvestuda. Nagu hiljem selgus siis täiesti asjakohane huumor.
Operatsioon ise möödus vägagi kiiresti. Püüdsin siis mitte hinge kinni hoida ja jälgida valgustäpikest aparaadis. Peab tunnistama, et see mis ma enne operatsiooni lugesin ja mis mulle räägiti, tundus oluliselt võikam, kui see mis ma päriselt kogesin. Sel ajal kui laser tööd tegi ei tundnud ma mitte midagi. Pigem oli kergelt ebamugav see hetk, mil operatsioonieelselt silma vaakumisse tõmbamisest tekkis kerge survetunne ning järgmine kõhedusttekitav moment oli, kui arst laseriga lahti lõigatud „lapikest“ käsitsi liigutas. Aga tegelikult oli kogu ebamugavus seotud vaid minu enda peas olevate mõtetega, sest reaalselt ma ei tundnud kordagi terve operatsiooni vältel, mingisugust valu. Kui operatsioon läbi sai ja aparaat minu näo kohalt eemaldati, siis mõistsin, et pingest valutav kukal annab tunnistust sellest, et ma polnud üldsegi nii lõdvestunud kui ma arvasin end olevat ja ilmselt olin püüdnud lauale peaga auku sisse suruda, pääsemaks laseaparaadi haardeulatusest.
Operatsioon lõppedes istuli tõustes eeldasin, et esialgu ei pruugi ma mitte midagi näha. Kuid sain koheselt teada, et kuigi silmade vaakumisse tõmbamise tõttu oli pilt veel veidi udune, ei olnud minu suurim hirm õnneks realiseerunud. Kliinikul on väga armas traditsioon koheselt peale operatsiooni teha mälestuseks patsiendile pilt arstiga, mis saabub sulle koos südamlike tervitustega e-postiga päev peale operatsiooni. Kuigi omavahel öeldes selgus pilti nähes tõsiasi, et vahetult peale operatsiooni ei pruugi naisterahvas kõige insta-kõlbulikum välja näha.
Seejärel juhatati mind puhkeruumi, kust ma leidsin operatsioonist taastumas juba 2 meesterahvast. Nad olid üsna lõbusas meeleolus ning üks neist tundus isegi telefonis internetiavarustes surfamas olevat, seega oli olukord lootustandev. Mõne aja pärast kaaspatsiendid lahkusid ja jäin uhkesse üksindusse, kuid üksi ma ennast seal kordagi ei tundnud, sest iga natukese aja tagant käis keegi kliiniku personalist kontrollimas, kuidas mul läheb. Tunne oli selline, justkui oleksin mõne spa massaažijärgses taastumistoas mõnulemas.
Tunnikese pärast oli käes aeg, et võiksin hakata koju minema. Siis märkasin, et kipitus silmades on suurem ja silmi lahti hoida on suhteliselt keeruline, eriti kui vaadata kõrvalasuva toa põleva lambi suunas. Korraks käis peast läbi mõte, et kuidas ma siit üldse kinnisilmi koju saan mindud ja äkki nad nüüd ei saagi kliinikut sulgeda. Protseduur nägi ette veel viimase arsti poolse ülevaatuse enne lahkumist. Läbivaatuse käigus eemaldas ta ajutised läätsed, mis mulle operatsiooni järgselt silmadele olid asetatud. Peale läätsede eemaldamist muutus ebamugavustunne silmades oluliselt talutavamaks ja suutsin silmi nii palju lahti hoida, et arst saaks silmad üle vaadata. Seejärel lubati mind koju. Kaasa sain nö carepackage`i operatsioonijärgseks hoolduseks vajalike toodetega. Kusjuures koju sain kõnnitud täiesti omapäi. Õnneks ei olnud kodutee kuigi pikk, aga võimalusel soovitaksin siiski kellegi endale järele kutsuda. Esimesel õhtul kodus tilgutasin silmatilku iga 15 minuti järel nagu hooldusjuhistes kirjas oli ja hoidsin silmad kinni ning valgustuse hämara. Esimesel paaril ööl pidin magama silmakaitsetega, mis polnud kuigi mugav, aga täiesti talutav.
Järgmisel hommikul ärgates sain aru, et tõepoolest nägemine on juba suurepärane ja prillid võib nüüd kokku pakkida. Kinnitust sai operatsioonil käinud inimestelt kuuldud asjaolu, et värvid peale operatsiooni ongi kirkamad kui kunagi varem. Suundusin operatsioonijärgsesse silmakontrolli ja selgus, et operatsiooni tulemused olid suurepärased ning minu nägemisteravus oli 120%. Ma olin tohutult õnnelik, et ma julguse olin kokku võtnud ja selle olulise sammu teinud. Käisin ilmselt mitu päeva ringi naeratus näol, justkui oleksin just saabunud kuuajaselt lõunamaareisilt. Ainuke ebamugavus järgnevatel päevadel ilmnes õhtuti autoga sõites, mil saabus tõdemus, et vastutulevate autode tuled on minu jaoks liialt eredad. Kuid ka see kadus juba mõne nädalaga.
Mida ei saa mainimata jätta on, et harjumuse jõud on väga tugev. Mitmeid nädalaid peale operatsiooni tabasin end mõttelt, et olen prillid unustanud ette panna või hakanud enne treeningule suundumist kontaktläätsi otsima. Esimene kuu aega olid mu silmad üsna kuivad ja arst kirjutas mulle välja täiendavaid silmatilku. Kuu möödudes see mure lahenes ja 2 kuu möödumisel operatsioonist ei tundnud ma enam isegi hommikuti ebamugavustunnet silmades ning siiani avastan päeva jooksul tihtipeale, et olen unustanud silmatilku üldse kasutada. Unustan kuna ma lihtsalt ei tunne, et mul oleks silmades kuivusest tingitud ebamugavustunnet.
Kokkuvõttes saan öelda, et ma olen ülimalt rahul ja õnnelik, et valisin operatsiooni tegemiseks ReFocus Silmakeskuse. Sellest kliinikust saadav kliendikogemus on algusest lõpuni suurepärane. Eristuvalt hea teeninduse aluseks tundub siin olevat kogu kliiniku personali siiras soov inimesi aidata. Tavainimesena ei oska me ju tegelikult hinnata kui hästi või halvasti on operatsioon teostatud ja seetõttu patsiendina saame enim hinnata peamiselt seda, kuidas on meid koheldud, märgatud ja mõistetud ning kui piisavalt hästi on meile asju selgitatud. ReFocuses on selle just patsiendile tajutava poolega kõik ülivõrdes. Kuid mis kõige olulisem, siis peale kohtumist dr Pait Teesaluga ei saa mitte kellelgi tekkida kahtlust, et tegemist on oma ala tippspetsialistiga, kes lisaks kõigele tundub olevat maailma kõige empaatilisem arst. Ning kui lisaks suurepärane nägemistulemus peale operatsiooni kinnitab läbiviidud operatsiooni kõrget kvaliteeti, siis ei saa enam ruumi olla kahtlustele, et milline kliinik on parim valik sellise olulise elumuutva protseduuri teostamiseks.