Ausalt ja otse: elumuutev otsus vabaneda prillidest
Otsus prillidest vabaneda tuli kuidagi järsku. Ma lihtsalt teadsin, et nende aeg minu elus on läbi. Ebakindlas maailmas, mil võime kaotada silmapilguga oma kodu või sissetuleku, tundus minu jaoks see vabaduse tunne väga vajalik. Soovisin vabaneda lihtsalt veel ühest järjekordsest asjast, millest nii suurelt sõltusin. Hommikul silmi avades oli esimene asi otsida prille. Kui ei mäletanud, kuhu nad pandud sai, siis ei teadnudki, kust esimesena otsida. See mõte tundus minu jaoks väga ebameeldiv – mis siis, kui prillid kaovad või lähevad katki olukorras, mil mul on väga vaja näha? Meenuvad ka kontserdid ja peod, kus sai mõnuga tantsu vihutud ja prillid keset tantsuplatsi rokkides eest minema lendasid. Ise neid otsida ei näinud ja tänu sõpradele sain prillid taas ette. Ehmatav kogemus! Ja vau, mis vägev tunne oli 22.detsembril Pärnus rokkida Bedwettersi kontserdil, teades, et ma ei pea muretsema selle pärast, et äkki lendavad prillid minema ja ma ei näe enam midagi. Kaif, vabadus! Yesh! Ainuõige otsus!
Õige kliiniku otsinguil
Otsustasin, et ma ei vali kliinikut selle järgi, mis on kõige valjema turundusega, vaid valin enda silmis kõige turvalisema protseduuri. Need siiski on mu väärtuslikud silmad ja ma tahtsin riski muuta võimalikult väikeseks, teades kui tundlik ja kartlik ma olen. Ma ei hakka siin kliinikuid nimeliselt välja tooma (kel soovi, võib alati küsida), vaid räägin, kuidas ja miks just sellise valiku tegin.
Esimeses kliinikus, kuhu sisse astusin, pakutakse Flow lõikevaba laserprotseduuri. Teenindus oli soe ning mõnus oli ootenurgas smuutit ja kohvi rüübata. Uuringud olid samuti põhjalikud ning hoolimata mu üsna õhukesest sarvkestast kinnitati, et olen operatsiooniks sobiv. Tegemist on siis protseduuriga, mil ei tehta sarvkestale ühtegi lõiget, vaid lihvitakse laseriga sarvkesta pinda. Pärast operatsiooni pannakse 5-6 päevaks silmale lääts ning taastumiseks soovitati mul võtta vähemalt nädalane haigusleht. Mind pani see mõtlema, sest olen kuulnud, kuidas inimesed on ka palju kiiremini taastunud. Lisaks tundus sarvkesta lihvimine minu jaoks pisut kõhe mõte – minu loogika ütleb, et see on ju silmale suur traumatiseeriv haav. Sellest hoolimata panin mõningasel survel aja operatsioonile kirja – öeldi, et kui ümber mõtlen, saan alati tühistada. Juba sooviti ka mulle varakult igasugu silmatilku ja c-vitamiini kaasa müüa, aga otsustasin, et vara veel.
Kuna tunne ei olnud päris õige, otsustasin tänu nii mõnegi hea tuttava soovitusele veel teisi lahendusi uurida. Femto Lasik protseduur oli samuti üks variantidest, mida kaalusin. Sel puhul eemaldatakse sarvkesta pealmine lapp ning muudetakse laseriga sarvkesta kuju. Hiljem asetatakse silma enda lapp tagasi ja sarvkest paraneb üsna kiiresti. Esmane taastumine on ka kiire ning juba järgmisel päeval saab kenasti hakata igapäevaseid toimetusi tegema. See tundus mulle juba palju asjalikuma lahendusena, kuigi mu peas tekkis pisuke hirmukübeke, et mis saab siis kui lapike nihkub kuidagi ja kasvab valesti silma külge kinni. Tõenäosus selleks on ilmselt üsna väike muidugi, aga teate ju küll, et hirmul suured silmad. 🙂
Järgmiseks panin silmakontrolli aja kinni ReFocus Silmakeskusesse, mida väga mitmed mu tuttavad mulle soovitasid. Tuli välja, et seal on optometrist minu teismeea sõbranna. Juba tekkis kuidagi soojem ja turvalisem tunne! Silmakontroll oli muidugi nii põhjalik, et vahepeal oli tunne, et see ei lõppegi! 😀 Tulemus aga positiivne ja kinnitati, et olen sobilik oma silmad korda tegema. Kohe kui see kinnitus tuli, teadsin, et see on õige teema! Mulle oli räägitud, et SMILE Pro on parim protseduur ja minu jaoks tundus kõik õige. Tegemist on nö. lukuaugu meetodiga, mis tähendab seda, et silma pinnale tehakse väike lõige ning kirurg parandab nägemist selle kaudu. Carl Zeissi silmalaseri tööaeg on kõigest 10 sekundit ning sarvkesta lapikest ei lõigata, seega kaob ära risk selle nihkumiseks. Lisaks ei puuduta sarvkesta keskosa, mis on nägemiseks väga oluline. SMILE Pro säilitab peaaegu täielikult pisarate teket juhtivad sarvkesta närvid, seega on kuiva silma tekkimise risk samuti minimaalne. Muide, viimasega hirmutasid mind prillipoed, aga ma ütlen ausalt, see ei tundunud nii suur mure mu jaoks. Loe erinevate operatsioonide koht SIIT.
Seega oli valik minu jaoks kindel ja panin südamerahuga 7. detsmebriks omale aja lõikuseks kirja.
Operatsiooniks valmistumine
Enne operatsiooni ma ei joonud mõned päevad alkoholi – see viib kehast vett ja vitamiine välja. Kuna olin just äsja koroona läbi põdenud, siis soovisin olla võimalikult hea tervise juures ning võtsin hoolsalt vitamiine, mis immuunsüsteemi toetaks ning mind kenasti toonuses hoiaks. Soovisin, et taastuksin operatsioonist võimalikult kiiresti ja et keha oleks tugev minu soove toetama. Päev enne operatsiooni küll kandsin meiki, aga olin hoolas õhtul selle eemaldamisega ning hommikul pesin enne veel näo hoolikalt puhtaks. Samal päeval ei kasutanud küll silmakreemi, aga kuna õues oli külm, siis näokreemi vajasin ikka. Unustasin, et ka lõhna pole soovitatav peale lasta, aga kuna tundsin, et vajan midagi, mis igapäevaselt ilutoodete seast mulle palju rõõmu on pakkunud, siis sukeldusin hommikul korralikult Van Cleef & Arpels Moonlight Patchouli lõhnapilve ja olin ise väga rahul. Alles kliinikus olles tuli meelde, et ups, ma ei pidanud ju lõhna kasutama.
Operatsiooni päev
Ja oligi see hirmutav päev käes! Olin südames kindel, et kõik läheb hästi, aga ikka nii pabinas, et oleks äärepealt trepist alla kukkunud. Kohale jõudes vaadati mu silmad veel üle, võtsin sisse rahusti (seda nad võiks kohe ukse peal kandikul pakkuda hehehhh) ja Ibuprofeni ning heitsin pikali, et laser ja kirurg saaksid tööle hakata. Protseduur ise oli valutu, silma tilgutati tuimestavaid tilku ning silmad fikseeriti nii, et isegi kui tekkis tahtmine pilgutada, siis see ei olnud reaalselt võimalik. Palusin kirurgil minuga võimalikult palju suhelda, et enda hirmu maandada ning ta oli väga vahva ja selgitas mulle oma tegevusi. See rahustas mind palju. Operatsiooni alguses nägin vaid hetkeks rohelist täpikest ja seejärel oli kõik justkui udu sees. Tundsin vaid, kuidas kirurg miskit toimetas, silma justkui tõukas, aga valu ei olnud. Tõesti, protseduur oli üsna kiire ning opil läks kokku umbes 15 minutit. Seejärel sammusin hämarasse taastumise ruumi, kus pikutas veel kaks inimest. Heitsin mugavasse tooli pikali, hoidsin silmi kinni, jõin teed ning iga 15 minuti järel tilgutati silmadesse tilku. Sinna oligi juba soov tukkuma jääda, aga juba varsti startisin Hiltoni poole, ees silmi terava valguse eest kaitsvad päikeseprillid. Seda ma pean ka kindlasti mainima, et alati paluge kedagi pärast operatsiooni endale vastu tulema, kes oleks toeks ja aitaks igal moel. Mul oli nii hea turvaline tunne, et kaaslane mind pärast operatsiooni ootas ja hotellis ise asju ajas. Televiisorit küll sai kenasti vaadata, aga telefoni ekraan on pigem keelatud.
Vaatasin 8nda korruse aknast linnatulesid, täitsa ilma prillideta ja see tundus imeline. Kui operatsioon ise oli 14 paiku, siis hotellis hakkasid silmad valutama ja tuikasid kuni kella 18ni välja. Jah, olen ka üsna valutundlik ja isegi kõrvaaukude tegemine oli minu jaoks piin. Näiteks kliinikus minu kõrvaltoolis puhanud neiu ütles, et tal pold viga miskit ja valu niimoodi ei painanud nagu mind. Kella 20ks otsustasin sammud seada sõbra juurde õhtusöögile. Tundsin end kenasti, lihtsalt silmad olid tundlikud ning ei tohtinud unustada regulaarselt silmatilku kasutada. Nautisin lasanjet ning rüüpasin pudeli alkoholivaba mulli ning varsti olin juba tagasi hotellis puhkamas.
Järgmisel hommikul hommikusöögibufees oli pisut keeruline, sest nägemine oli selline nagu vaataks läbi vihmase klaasi, aga sai hakkama. Sai hakkama nii kenasti, et jalutasin ilusti opijärgsesse silmakontrolli ning öeldi, et mu nägemine on taastunud 5% pealt 90% peale. Kõik oli plaanipärane ja sujuv. Eelmisel päeval silmadesse asetatud kaitsvad läätsed eemaldati ning asusin Pärnu poole koduteele.
Prillivaba elu
Kui operatsioon toimus neljapäeval, siis laupäeval olin ma juba linnapeal toimetamas ning Siluetis asjatamas. Küll ei söendanud ma veel silmi meikida ning kandsin päikeseprille. Teisipäeval olin täismeigiga kaamera ees ning Naudime Elu saadet salvestamas. Mul on nii hea meel, et nii vara sain asjalik olla ning ei pidanud kodus piinlema. Olen kuulnud, kuidas osadel on terve nädala silmad valutanud või lääts lausa silma külge kasvanud selle pika aja jooksul. Mul oli nii hea meel, et just SMILE protseduuri valisin ning taastumine nii kiire ja valutu on olnud!Umbes kahe nädala jooksul tundsin, et silmad on tundlikud ja õrnad ning nägemine veel selline nagu keegi oleks kaamera ojektiivile sõrmejäljed vajutanud, ehk siis pisut hägune. Iseenesest nägin selgelt, aga väike hägu segas, õhtuks väsisid silmad kiiresti ning see viis mind podcastide kuulamiseni, et mitte palju ekraanide ees olla ja silmi väsitada. Ma üldse ei kurda, sest majanduse podcasti kuulates oli tore uinuda (kas teadsid, et eelmiseks aastaks olid toiduhinnad üle 40% tõusnud? Uskumatuuuu!). Kolmandal nädalal julgesin ka sauna minna ning olin hetkeks unustanud, et kunagi üldse prille kandsin.
Postituse avaldamise ajaks on möödunud täpselt kuu aega ning tunnen, et nägemine on väga hea. Lisaks on tagasi tõmmanud ka tugev kuivade silmade tunne ning ka hommikul ärgates ei tundu silmad enam liigselt kuivad. Ka on igasugune tundlikkus tagasi tõmmanud ning tunne tõesti hea!
Enamlevinud küsimused, mis olen saanud
Mulle on operatsiooni kohta esitatud ka üksjagu küsimusi, seega on aeg vastusteks! Toon välja mõned küsimused, millele ma teksti sees ei vastanud.
👉 Kui palju sul miinust oli? Milline oli nägemine enne operatsiooni?
Mul oli enne operatsiooni üks silm -4 ja teine koguni -4.5.
👉 Mis aastaaeg on operatsiooniks parim?
Ma arvan, et hämar talvine aeg, sest siis pole liiga palju teravat valgust, kui silmad on mõnda aega tundlikud. Minul olid valguse suhtes silmad tundlikud kõigest paar päeva. Kõige olulisem oleks vast siiski valida aeg, mil pole liiga palju tööasju ja toimetusi, siis pole survet asjalik olla ning saab rahulikult uuele olukorrale ning taastumisele keskenduda. Hoolimata sellest, et nädalast haiguslehte ei pea võtma, on siiski aeg iseendale oluline. Leian, et operatsiooni võiks teha pigem varem kui hiljem ning oleksin võinud selle juba ammu ette võtta.
👉 Kas silmad on veel valulikud olnud pärast operatsiooni?
Mõned tunnid valutasid, aga siis kui valu maha läks, oli juba kõik korras. Sellist tunnet ei ole olnud, et peaks uuesti valuvaigistit võtma. Kui silmadele pihta läksin, siis tundsin, et nad on veel hellad.
👉 Kui palju maksab ja kas järelmaksu saab valida?
Minu operatsioon (SMILE Pro) maksab praegu 2 790 eurot (2 silma). Kõikide hindadega saab tutvuda SIIN. Lisaks on olemas järelmaks – seda pakub näiteks LHV ja Inbank ning ka selle kohta on info hinnakirja juures olemas.
Humoorikad ja vähemhumoorikad seigad, mida toob prillivaba elu:
👉 Teleri ees on mugav tukkuma jääda, ei pea mõtlema, kas prillid jäid ette ja saavad unise peaga viga.
👉 Külmal ajal siseruumi minnes ei ole enam prille, mis uduseks läheks. Täiesti uudne tunne, kui oled selle ebamugavusega aastaid harjunud.
👉 Lumi sajab silma, aga ma ei pahanda.
👉 Ei pea taluma prille, mis on viga saanud või kõverad, sest pole raha või ei viitsi uutesse investeerida.
👉 Mõnda aega on ees justkui fantoomprillid, mida aeg-ajalt sättida soovin. Sõber ütles, et ta kandis neid nö nähtamatuid prille kokku pool aastat.
👉 Sinust saab silmatilkade ekspert. Tuleb välja, et kõik silmatilgad pole ühesugused, osad on geeljamad ja niisutavad rohkem, teised aga kergemad ja nö vesisemad, mida on mugavam meigiga kanda.
👉 Prillide kui aksessuaaride maailm on nüüd valla, võin omale paari poes välja valida ja sellega minema jalutada, mitte ootama kuniks klaase vahetatakse.
👉 Silmameigi tegemine on hoopis teistmoodi. Alguses tekkis tunne nagu ma ei oskaks enam end jumestada. Naudin nüüd ka minimalistlikumat ja kergemat jumestust.
👉 Komplimendid kaunite silmade ja ripsmete kohta on garanteeritud!