Olen olnud prillikandja alates 2001. aastast, mil järk-järgult hakkas kaugele nägemine kehvemaks muutuma. Minu silmade miinus ei olnud teab mis suur, operatsioonieelselt -1,25, aga elukvaliteeti segas see tuntavalt. Iga prillikandja teab, et prillide kandmisega kaasneb 100 erinevat häda – küll on need kadunud, mustad, ilmastikust tingitult märjad või udused või siis taaskord nii laiaks veninud, et kukuvad lihtsalt eest ära. Seega palun, ma ei soovi rohkem enam kuulata kellegi komplimente teemal, et „oi nii kahju, et sa operatsioonil käisid, sest et prillid sobisid sulle imehästi“, või et „pane nüüd prillidele 0-klaasid, et vahest ikka tekib isu uuesti prille kanda“. Ega ikka ei teki küll!